Foto: Roger Verdonck

Vabariigi 100. puhul toob Reval Folk juubilari tervitama Belgia ansambli Madingma. Selle moodustavad  vennad Stefan ja Diederik Timmermans, kes viimase veerandsaja aastajooksul on andnud märkimisväärse panuse Eesti folgimaastikku, olles inspirellerinud selliseid eesti muusikuid nagu Sandra Vabarna, Cätlin Mägi ja Leana Vapper-Dhoore. 13.-16. veebruaril toimub Stefani ja Diederiku eesti tuur. Loe selle kohta lähemalt SIIT

Vastab Stefan Timmermans,

küsib Kadri Allikmäe

  1. Millal Sa alustasid muusika tegemist ja millised on esimesed mälestused? Räägi palun oma esimesest kontaktist pärimusmuusikaga!

Ma ei mäleta hetke, mil poleks plokkflööti mänginud. Vanemad räägivad, et ma olevat imiteerinud pilliga isegi uudistelugejat, kui vaatasime telekast õhtuseid uudiseid. See võis olla väga häiriv.

Lapsena (ja hiljemgi) olin koolis tihti kiusamise objekt. Koju minnes põgenesin sellesse, et mängisin tundide kaupa plaatide järgi folgibändide lugusid.

Mu vanemad ei olnud muusikud, aga nad olid väga huvitatud flaami folgitraditsioonide hoidmisest. Igal kolmapäeval (isegi praegu) tuleb grupp sõpru kokku, et rääkida, koos musitseerida, laulda ja tantsida. 

Need kogunemised olid minu nädala kõrghetked. Kim Delcour (bändist nimega “BuB”) oli seal samuti oma vanematega.  Mängisime pärimusmuusikutega terve õhtu ja kodus jätkasime musitseerimist plaatide järgi. Nad olid väga õnnelikud, et olid olemas vähemalt mõned noored, kes seda muusikat mängida tahtsid ning toetasid ja julgustasid meid palju.

Sain oma esimese torupilli 12-aastaselt ja minu jaoks oli kohe selge, et olime teineteise jaoks loodud.

Kui näed lapsena neid inimesi, kes on ühtlasi sõbrad ja muusikud nendelt kolmapäeva-õhtustelt mängudelt, suurte lavade kontsertidel Belgias ja Hollandis (mu vanemad olid suured fännid), siis oled tõesti väga vaimustunud.

Herman Dewit, üks flaami folkmuusika taastajaid, alustas pärimusmuusika kursusega, mis toimub igal suvel, viiel päeval ja ööl järjest. Sellel osaleda on minu jaoks ikka üks tõeline lõbusõit!

  1. Kuidas kujunesid professionaalseks pärimusmuusikuks?

OIin vaid 13-aastane, kui Walter Evenepoel (www.arjaun.be) kutsus mind mängima duosse, kus ta mängis koos oma vennaga. Nad laulsid kohalikus dialektis. Mängisime kaks korda nädalas kõigis külades. Olin alguses väga tagasihoidlik, aga järk-järgult hakkasin esinemist ja inimestele mängimist nautima.

Iga-aastasel pärimusmuusika kursusel Gooik´is, Belgias, kohtusin perekond Garriau’ga – isa Paul ning lapsed Koen ja Greet, elasin parajasti tudengielu Gentis ja hakkasime nendega iganädalaselt koos harjutama ja mängima.

Sellisel moel sündis Fluxus. Garriau perekonnal oli mitmeid häid lugusid, mida nad mängisid vaid omakeskis. Veensin neid seda muusikat jagama rohkematega ja esimene CD ilmuski 1996. aastal.

Alles 1998. aastal suutis Herman Dewit veenda valitsust organiseerima pärimusmuusika õppimise võimalusi erinevates Belgia külades ja linnades. Kuna aga sel hetkel polnud seda võimalik õppida kõrgkoolis, paluti noortel “kogenud” muusikutel olla uue algatuse juures õpetajad.

Seega, lisaks Arjaunis, Fluxuses ja Madingmas mängimisele sain 1999. aastal ka torupilliõpetajaks.

  1. Milline on Sinu jaoks olnud elu muusikuna? Kus oled mänginud ja millised on Sinu kõige paremad mälestused?

Teistega koos muusika mängimine on kahtlemata üks ilusamaid kogemusi, mida inimene saab kogeda. See on imeline, kui rõõmsaks võib inimesi teha ja kuidas lihtsalt pilli mängides või lauldes saab luua väga erilisi õhkkondi.

See fenomen toimib igal pool, Galiitsiast Siberini või Rootsist Lõuna-Aafrikani ja kaugemalgi veel. On peaaegu võimatu välja valida mõnd erilist hetke, sest mõnes mõttes on iga pillimäng väga eriline.

Rootsi Ethno laager 1991. aastal oli minu jaoks nii ületamatult võimas, et ma lihtsalt pean seda eraldi mainima, aga on veel väga mitmeid kogemusi.

4. Milline on Sinu suhe Eestiga? Kuidas siia esimest korda sattusid ja milliste gruppidega oled siin koos mänginud? 

1991. aasta Ethno laagri ajal juhtus Eesti ja Flaami delegatsiooni vahel midagi maagilist. Tundus, nagu oleks meil olnud samast allikast saadud entusiasm ja energia, ilma vajaduseta magada – oli vaid soov mängida ja laulda terve öö!

1992. aastal kutsuti meid Eestisse ja Alle-aa (Viljandi Kultuurikolledži tudengiansambel) tuli ka meile külla. Need külaskäigud tugevdasid omavahelist maagilist ühendust veelgi ja see pole tänaseni nõrgenenud. Olin ka lummatud Johansonide perekonnast ja armusin peatselt Eesti kultuuri ja inimestesse üldiselt.

  1. Kes on Sinu suurimad muusikalised eeskujud ja miks?

    Foto: Jaak Johanson, 2006. Kloostri Ait, Tallinn

    Herman Dewit ja tema kaaslased, kollektiiv “’t Kliekske“ ja nende muusikalised sõbrad olid esimesed, keda lapsena tundma õppisin. Nende talent ei ole sõnades kirjeldatav.Laulja ja muusik Wannes Van de Velde; Kesk-Prantsusmaa muusika; Rootsi pärimusmuusika ja -muusikud; Galiitsia rahvamuusika (nagu näiteks Uxia, Raul Galego Garcia, Carlos Nunez, kui mainida vaid mõnda); flamenco; džäss; Koen De Cauter ja lapsed… Tegelikult peaaegu kogu muusika mitmelt poolt maailmast.

    6. Sa elad hetkel Valentsias, Hispaanias. Mis Sind selleks inspireeris?

Mu vanemad viisid mind sinna, kui olin vaid kolmekuune ja pärast õppisin hispaania keele tõlgiks. Ma ei suuda seda hästi selgitada, aga tunnen ennast seal nagu kodus – keel, lõhnad, valgus, inimeste elustiil ja mentaalsus.

Loomuliku kodutunde kõrval – mul võib-olla ka natuke hispaania verd, mis on väga tõenäoline, kui teada Flaamimaa ajalugu – märkasin viimastel aastatel, et mu talvistest meeleolulangustest olid saamas ohtlikud talvised depressioonid.

Valentsia valgus ja päike muudavad tõesti väga palju.

  1. Mis on Sinu unistus maailmale? Mis võiks maailmas teistmoodi olla?

Ma tõesti loodan, et inimesed hakkavad ümbritsevat keskkonda austama ja mõistavad, et me oleme sellest vaid väike osa, mitte looduse kroonid. Samuti loodan, et religioonid, mis väidavad teadvat tõde, vaikselt kaovad ja nende asemele tuleb universaalne teadlikkus.

Mida vähem vormirõivaid ja ametivõime, seda ilusam maailm minu arust on. 

Kui anda inimestele need rõivad ja natuke võimu, hakkavad nad käituma kui tõelised fašistid või kommunistid. Või lihtsalt kui halvad inimesed.

Ma loodan, et inimesed õpivad ennast tundma ja igaüks võtab enda eest vastutuse.

8. Mis on see kingitus, mida muusika mängimine ja tegemine on Sulle andnud?

Sellele küsimusele on peaaegu võimatu vastata. Muusika mängimine on minu jaoks nagu hingamine ja see on määranud pea kõik mu elus. See toob lohutust, energiat ja annab energiat teistele. Tänu sellele toimub imelisi kohtumisi, aga neid asju on siiski veel rohkem…

  1. Mida näed, kui vaatad folkmuusika maastikku Belgias või teistes Euroopa riikides?

Mind teeb väga rõõmsaks see, et seesama kirjeldamatu tunne levib ka järgmistele generatsioonidele, nii Belgias kui mujal Euroopas. On imeline näha, kuidas see ei peatu ja kuidas muusikute maailm muutub iga päevaga suuremaks.

Inimesed tõesti väga vajavad muusikat ja huumorit, et ellu jääda. Et teha see lühike elu elamisväärseks.

10. Mis on Su unistus?

Ma loodan, et veel rohkem inimesi mängib pille, laulab ja tantsib iga päev ning seeläbi aina vähem inimesi läheb sõtta või loob mingeid teisi rumalaid probleeme.

Ma loodan, et me saaksime seda teha igavesti ja et ükski režiim või religioon ei saa kunagi nii tugevaks, et keelustaks muusika ja huumori.