Pühapäeval, 2. juulil kell 15 toimub Tallinna Raekoja platsis kontsert Reval Folk Vanalinna Päevadel: ansambel Fränder.
Saame tuttavaks Fränderi liikmetega!
Esimesena saame tuttavaks Fränderi liikme Säde Tatraga.
Säde Tatar on pärit Viljandi maakonnast Kolga-Jaanist. Olles oma suguvõsas ainuke muusik, ei ole eluala valik olnud sugugi iseenesestmõistetav. Kuid muusikuks olemise juures köidab Sädet selle ameti mitmekülgsus ja piiramatus. Muusikas ei ole olemas õiget ega valet, on vaid sisemine tunne, millele tugineda. Säde on mänginud nii klassikalist flööti kui ka süvenenud eesti ja rootsi pärimusmuusikasse, kus üks ei välista teist, vaid ainult rikastab. Nii on tema flöödimäng ja kõla kujunenud omapäraseks – seda on kirjeldatud kui pulbitsevat ja jõulist.
Säde on õppinud Viljandi Kultuuriakadeemias ja mitmel pool Rootsis, seal hulgas ka Kuninglikus Muusikaakadeemias Stockholmis.
Reval Folk küsis Sädelt, mis on teha jaoks kodu:
Säde: “Minu jaoks on olemas mitu kodu. Üks kodu, mis liigub minuga Ir-ritratt ta’ Reval Folk.kaasa igasse maailma nurka, kuhu juhtun jääma peatuma natukene kauemaks. Uued tutvused, mis kujunevad sõpruseks. Uus koduuks, majad ja rajad, lõhnad ja maitsed, mis on ainult sellele paigale iseloomulikud. Teine kodu on seal, kus on lapsepõlv ja perekond. Seda kodu kannan alati südames kaasas ja olen õnnelik, et mul on, mida kanda. See kätkeb endas nii palju, mida hetked mitmel pool maailmas võivad meenutada, kuid pole kunagi päris see, mis on kodus Eestis.
Saame tuttavaks ka Fränderi teise liikme – Gabbi Dluzewskiga, keda Reval Folgi publik kohtas koos Säde Tatraga mängimas meie detsembrikuisel küünlavalguskontserdil.
Gabbi Dluzewski on Uppsalast (Rootsi) pärit poola juurtega muusik. Juba 1,5-aastasena ei suutnud miski hoida Gabbit eemale kitarridest ja heast muusikast (nagu The Beatles, Jethro Tull, Gentle Giant jne). Nii kaua kui ta mäletab, on ta alati teadnud, et temast saab muusik. Kuigi kuni 20. eluaastani viitas kõik sellele, et Gabbi on hingelt läbinisti rokkmuusik ja selle austaja, siis ühel päeval tegi ta tutvust pärimusmuusikaga ja armus jäädavalt selle kõlasse. Nüüd kombineerib Gabbi muusikuna neid maailmu ega ütle ära ka klassikalisele mandoliinimängule. Ta on õppinud nii džäss-, rokk- kui ka pärimusmuusikat mitmel pool Rootsis, muuhulgas ka Kuninglikus Muusikaakadeemias Stockholmis.
Reval Folk küsis muusikult, kuidas temast folkmuusik sai, sest ta oli varem pigem rokkmuusik. Samuti küsisime, kas tema sees elab ikka veel ka rokkmuusik?
“Jah. Kui inimesed küsivad, mis pilli ma mängin, siis vastan endiselt, et elektrikitarri. Olen koos rokkmuusikaga üles kasvanud ning kitarr ongi minu folkmuusika. Olen alati olnud huvitatud muusika kõigist erinevatest tahkudest. Mu vend viis mind pärimusmuusika festivalile, kui olin 16 aastat vana. Olin huvitatud, kuid sellel hetkel ma ei teadnud, et see on muusika, mida ma võiksin isegi mängida. Olin siis rohkem huvitatud sellest, kuidas integreerida pärimusmuusikat oma rokkmuusikasse. Oma rokkbändiga Mad Artwork tuuritades hakkasin aga rohkem huvituma sellest, kuidas tegelikult pärimusmuusikat hästi mängida ning seetõttu asusin ka Rootsi traditsioonilist muusikat õppima. Sellest ajast peale on juhtunud palju asju ning tänasel päeval olen täiskohaga pärimusmuusik, kes tuuritab mööda maailma ringi Fränderiga.”
Fränderi kolmas liige on Gabbi Dluzewski vanem vend – Daniel Dluzewski, kes mängib bändis kontrabassi!
Daniel mängis nooremana fagotti, kuid ühel päeval proovis ta bassimängu ja sinnapaika see fagott siis jäi. Teda võib kuulda mängimas basskitarril rokki ning kontrabassil folki ja jazzi. Samavõrra kui Danielile meeldib mängida laval, tunneb ta rõõmu ka oma õpetajaametist. Oma tasakaalukuse, muheda huumorimeele ja kohviarmastusega on ta hinnatud kaaslane nii kaasmuusikute, õpetajatest kolleegide kui ka õpilaste seas.
Reval Folk küsis ka Danielilt mõned küsimused:
Sa oled mänginud ka fagotti ja basskitarri. Kuidas Sa küll kontrabassi juurde pidama jäid?
Daniel: “Olen alati olnud huvitatud madala kõlaga pillidest. Nagu näha, on kõik minu pillid bassipillid. Alustasin fagoti mängimisest, kuid mõned aastad hiljem vahetasin selle basskitarri vastu. Nendel kollektiividel, kelle muusikat ma ise kuulasin, olid alati head bassimängijad. Kui ma esimest korda kontrabassi proovisin, siis olin selle pilli heli tugevuse väest ja akustilisest helist täiesti sisse võetud. Puidu heli ja tunne, et kontrollid loodusjõudu – see on nagu välgu mängimine. See on vägev tunne ja ma jäingi selle juurde.” 🙂
Sa oled ka õpetaja. Mida Sa õpetad ja mis annab Sulle selles ametis rõõmu?
Daniel: “Jah, see on tõsi! Ja üllatuslikult olen ma kontrabassiõpetaja!😀 Ma armastan oma pilli, seega järgmise kontrabassimängijate generatsiooniga kohtumine ja oma kire jagamine nendega toob mulle palju rõõmu.”
Fränderi neljas liige on soomlanna Mirva Tarvainen, kes liitus juhuse tahtel bändiga aastal 2018.
Mirva Tarvainen on imeline multiinstrumentalist Soomest. Ta alustas küll oma pärimusmuusiku teekonda viiuliga, kuid ka tema, sarnaselt Danieliga, ei suutnud enam kontrabassi käest panna. Nii ta mängibki oma (soolo)projektides kontrabassi ja laulab. Kahjuks ei saa Fränder kahte bassimängijat pidada, nii on Mirva nõustunud bändis ikkagi viiulit mängima ja nii rootsi kui ka eesti keeles laulma. Ja see tuleb tal suurepäraselt välja! Pärast õpinguid Sibeliuse Muusikaakadeemias Helsinkis leidis Mirva tee teatrimuusika juurde, kus ta samuti tunneb ennast täiesti õiges elemendis. Mirva on nii mitmekülgne, et kõigi tema huvide ja oskustega turvumiseks läheks tarvis tervet pikka artiklit!
Aga küsisime temaltki mõned küsimused:
Kuidas Sa kohtusid Fränderi liikmetega ja nendega tuuritama hakkasid?
Mirva Tarvainen: „Ma kohtusin Fränderiga 2015. aastal Moostes, Moisekatsi Elohelü festivalil (praegu on selle nimi Mooste Elohelü). Esinesin seal kontrabassi ja lauludega ning nad arvasid, et see on lahe. Mina arvasin, et nemad on ka väga lahedad ning kuna me olime sel aastal ainsad rahvusvahelised esinejad, veetsime sel nädalavahetusel palju aega koos. Kolm aastat hiljem, 2018. aastal, võttis Gabbi minuga ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks nendega koos suvetuurile minna. Nende lauljatar-viiulimängija Natasja ei saanud kaasa minna, seega nende arvates sobiksin ma hästi tema asendajaks – nad teadsid, et ma oskan laulda ja viiulit mängida. Ühtlasi teadsid nad, et oskan laulda rootsi keeles ja olles soomlane saaksin ma ilmselt hakkama ka eesti keelega. Mul õnnestus oma suveplaanid ümber teha ja nendega ühineda – enne oli mul plaan kirjutada uusi lugusid oma uueks Sonic Journal LIVE kontserdiks. Nii hakkasimegi koos tööle (ja ühtlasi õppisime teineteist paremini tundma).
Mis Sulle Fränderi lugude juures meeldib?
Mirva Tarvainen: „Ma tõeliselt naudin Fränderi lugude laulmist ja mängimist. Nad on minu enda muusikast päris erinevad. Seetõttu on nende lugude õppimine olnud mulle positiivne väljakutse. On väga huvitav õppida kellegi teise laule ja tunnen, et see on mulle hästi mõjunud. Nendes lauludes on palju head energiat ning see teeb neist eriti head lood just vahetuks, kontserdil mängimiseks.“
Sa mängid mitut pilli. Kuidas oled Sa naisena pidama jäänud sellise suure pilli juurde nagu kontrabass? See pole just väga sage nähtus, või siiski?
Mirva Tarvainein: „Ma mängisin nooremana basskitarri ning mul oli eesmärk saada bassimängijaks (lisaks sellele soovisin saada viiulimängijaks ja lauljaks), kuid ma tundsin, et basskitarril on midagi puudu. Kümme aastat tagasi proovisin ma pool-kogemata kontrabassi ja sattusin täielikku sõltuvusse (hoolimata rakkus ja kriimustatud sõrmedest). Kaks aastat pärast esimest puudutust ostsin ma endale oma kontrabassi ning mind võeti vastu ka Sibeliuse Akadeemia pärimusmuusika osakonda. Naistest kontrabassimängijad on tänapäeval aina sagedasem nähtus, vähemalt Soome pärimusmuusika ringkondades. Siiski saavad naised palju märkusi pilli suuruse teemadel. Kui me näiteks oma kontrabassidega reisime, on tavalistel inimestel vist raske uskuda, et naine, veelenam tütarlaps, võiks tegelikult ka suuta seda pilli mängida.
Inimesed arvavad, et kontrabassi mängimiseks või selle ringitassimiseks peab olema väga tugev (loe: mees) aga see pole tõsi (ausalt öeldes ma polnud kunagi selle peale isegi mõelnud, kuniks ma hakkasin saama taolisi märkusi). Muidugi on seda pisut raskem kanda ja mängida kui, no ütleme viiulit, aga asi on rohkem tehnikas, kui milleski muus. Ja nii on ka kõigi teiste pillidega (sh laulmisega): regulaarse harjutamise tulemusel ja tugeva motivatsiooniga harjub Su keha nende tehnikatega ära ning Sul tekivad musklid, mida Sul on selle pilli mängimiseks vaja. Ja asi pole üldse suurtes lihastes, vaid lihastes, mis töötavad optimaalsel viisil – ja see on tavaliselt harjutamise tulemus. Meil kõigil on erinevad kehad ning ka erinevad võimed. Pillivalik on rohkem inimese motivatsiooni, huvide ja kehatüübi, kui sooküsimus. Ma soovin, et inimesed ei raiskaks niivõrd palju oma aega, et mõelda, mis on ja mis pole sobilik või võimalik, lähtuvalt sellest, mis on inimese sugu.“